Kolm peitmise ebaõnnestumist, millest tasub õppida

4. märtsil 2005 tulistasid USA sõdurid Bagdadi lennujaama lähedal asuvas kontrollpunktis autot, milles olid äsja vabastatud Itaalia ajakirjanik Giuliana Sgrena ja kaks Itaalia luureohvitseri. Nicola Calipari, kes oli tema vabastamise üle läbirääkimisi pidanud, hukkus teda varjates.

USA armee uuris juhtunut ja avaldas aprillis aruande salastamata versiooni PDF-ina. Mustaga olid kaetud osalenud sõdurite nimed, teise SISMI ohvitseri isik ning üksikasjad koalitsioonivägede liikumise kohta.

PDF-ist kopeeritud ja tekstitöötlusprogrammi kleebitud tekst tõi kõik tagasi. Itaalia ajakirjanikud märkasid seda mõne päevaga. Pentagon võttis faili maha. Tsenseerimata versioonist olid koopiad juba ringluses ning neid leidub siiani.

2009. aasta detsembris avaldas USA transpordi julgeolekuamet föderaalsel hankeportaalil versiooni oma kontrollijuhtimise standardmenetluste käsiraamatust. Tundliku julgeolekuteabena märgitud osad olid kaetud mustade ristkülikutega.

Uurijad said all oleva teksti kätte mõne tunniga. Sealt tulid välja muu hulgas teatud diplomaatidele ja luuretöötajatele kehtinud kontrollierandid ning kontrollpunktide füüsilise turbe üksikasjad. Need toimivad turvameetmena ainult seni, kuni nad pole avalikud.

Amet algatas sisejuurdluse. Kongress esitas küsimusi. Dokument oli taas juba kõikjal.

2019. aasta jaanuaris esitasid Paul Manaforti advokaadid vastuse väidetele, et ta oli prokuratuuriga sõlmitud kokkulepet rikkunud. Mitu lõiku oli kaetud mustade ribadega.

Ajakirjanikud valisid teksti ja kleepisid selle mujale. Ribade all oli väide, et Manafort oli jaganud Konstantin Kilimnikuga 2016. aasta kampaania küsitlusandmeid, ning üksikasjad nende kohtumisest Madridis. Sellest sai üks tolle aja olulisi paljastusi. Selle tõi avalikuks dokument, mis pidi seda varjama.

Esimest ja viimast juhtumit lahutab neliteist aastat. Eri valdkonnad, eri tööriistad, eri panused. Mehhanism on iga kord sama. Keegi joonistas teksti peale läbipaistmatu kujundi, selle asemel et tekst kustutada. Kujund on olemas vaid silma jaoks.

Seda viga hoiavad elus kaks asja.

See läbib kõik kontrollid, mida koostaja teha oskab. Vaatad lehekülge. Teksti ei ole näha, järelikult seda pole. Päris peitmisel ja joonistatud kastil pole ühtki nähtavat erinevust. Ei viga ega hoiatust. Lekkiv dokument näeb välja täpselt nagu dokument, mis ei leki.

Tööriistad pakuvad mõlemat toimingut samas kohas. Ristkülik on üldotstarbeline joonistamisvahend, mis võib olla läbipaistmatu. Peitmine on eraldi funktsioon, mis eemaldab sisu. Enamikus tööriistaribades on nende vahel vaid mõni piksel. Ainult ühe nimi ütleb, mida see failiga teeb.

Mitte paremaid kavatsusi. Vaja oli teistsugust toimingut ja üht kontrolli.

Toiming on peitmisfunktsioon, mis eemaldab märgid sisuvoost, mitte nende peale joonistatud kujund. Selline funktsioon on igas tõsiseltvõetavas PDF-programmis. Tavaliselt asub see joonistamisvahenditest eraldi ja hoiatab, et muudatust ei saa tagasi võtta.

Kontroll on lihtne: ava eksporditud fail, vali peidetud ala, kopeeri ja kleebi tekst lihtsasse redaktorisse. Kui tekst ilmub, pole seda eemaldatud. Calipari aruanne, TSA käsiraamat ja Manaforti dokument oleksid selle testi läbi kukkunud vähem kui minutiga, enne kui keegi väljaspool maja neid nägi.

See on kogu õppetund. Ja see on tüütult odav. Kontrolli faili, mida kavatsed saata, mitte redigeeritavat versiooni. Kakskümmend aastat on see läinud untsu organisatsioonides, kus on palju rohkem protsesse kui sinul. Lahendus on ikka kopeeri ja kleebi.

Kui tahad teada, miks tekst alles jääb, leiad tehnilised üksikasjad teisest juhendist.