Kuidas PDF-ist tekst jäädavalt eemaldada

Vale tekst vajab asendamist. Lehekülg peab pärast õigesti lugema ning asendus on täiesti sobiv. See on redigeerimine. Keegi ei hakka sinu pakkumise pärast teksti eraldamise tööriista käivitama, et üht valesti trükitud numbrit otsida. Kui vana numbri mõni osa jääb faili nurka alles, on see lohakas, mitte ohtlik.

Tundlik tekst peab olema taastamatu. Mitte kaetud ega tärnidega asendatud, vaid baitidest kadunud. Kadunud nii, et peab vastu inimesele, kellel on fail, aega ja soov teada saada, mida sa eemaldanud oled. Selline inimene avab PDF-i tekstiredaktoris, enne kui proovib midagi nutikamat. Redigeerimise mõõdupuu sellele vastu ei pea.

Enamik PDF-programme paigutab mõlemad toimingud samasse menüünurka. Nii jõutaksegi vale valikuni.

PDF-is on tekst sisuvoos olev sõne koos juhistega, kuhu iga märk joonistada. Kui tõmbad sellele valge ristküliku peale, lisad ühe joonistamisjuhise ning sõne jääb puutumata. Sama kehtib musta kasti kohta ja ka siis, kui kleebid vana kirjaplangi peale uue. Lehekülg näeb teistsugune välja, fail mitte. Sellest mehhanismist on olemas ka pikem selgitus.

Jäädavalt tähendab seega, et sõne eemaldatakse sisuvoost ja fail kirjutatakse ilma selleta uuesti. Kõik sellest vähem on kaunistus.

PDF ei tea, mis on lõik. Ta teab märke koordinaatidel. Kui võtad rööpjoondatud lõigu keskelt kolm sõna välja, jäävad järgnevad sõnad valesse kohta, reale tekib vale hulk tühja ruumi ning võib-olla tuleb kogu lõik samasse kohta uuesti murda.

Siin ongi raske koht ning tööriistad saavad sellega väga erinevalt hakkama. Mõni murrab lõigu korralikult uuesti. Teine lükkab järgnevad sõnad lihtsalt vasakule, jätab lohaka augu või annab tekstikasti, mis hõljub originaali augu kohal. Ühe sõna parandamisel on tulemus tavaliselt korralik, kuid mida rohkem muudad, seda halvemaks see läheb.

Teine lõks on fondid. PDF-i põimitud fondid on sageli alamhulgad, kus on ainult dokumendis kasutatud märgid. Kui uus tekst vajab märki, mida algsel leheküljel ei olnud, kasutab tööriist teist fondi või ei joonista üldse midagi. Ootamatu õ või mõttekriips on tavaline viis seda avastada.

Kaks harjumust aitavad. Hoia asendus umbes sama pikk kui eemaldatud tekst ning vaata eksporditud fail täissuuruses üle, mitte redaktori eelvaadet, mille joonistab hoopis teine kood.

Kasuta peitmisfunktsiooni. See on olemas igas tõsiseltvõetavas PDF-programmis, asub joonistamisvahenditest eraldi ja hoiatab tavaliselt, et muudatust ei saa tagasi võtta. Selle hoiatuse järgi tunned õige ära.

Kui teed samas failis mõlemat, parandad numbrit ja eemaldad nime, otsusta ette, mis juhtub nende kattumisel. Asendus, mille kirjutasid alale, mille hiljem peidad, ei tohi peitmist üle elada. Mõni tööriist lubab seda.

Ka pärast päris eemaldamist võib dokument sisaldada eemaldatut kusagil mujal kui leheküljel.

Metaandmetes on autor, algne failinimi, programm, mis faili tegi, ja mõnikord pealkiri kolme mustandi tagusest ajast. Teravam on järkjärguline salvestamine. PDF lubab programmil muudatused faili lõppu lisada, selle asemel et fail uuesti kirjutada, nii et lehekülgede varasemad versioonid võivad jääda sama dokumendi varasematesse baitidesse alles koos kõigega, mida nad varem ütlesid. Märkused ja kommentaarid on sisuvoost väljaspool ning neist on lihtne mööda vaadata, kui ekraanil paistab kõik korras. Sama kehtib manustatud failide kohta, mis liiguvad PDF-i sees vaikselt kaasa. Ja pilt, mis küljendusprogrammis kärbiti, sisaldab sageli endiselt tervet pilti, kusjuures kärbe on ainult vaatamisjuhis.

Selles pole midagi eksootilist. Seda lihtsalt ei näe kohast, kust vaatasid.

Ava eksporditud fail, mitte redaktoris olev versioon. Vali ala, kopeeri see ja kleebi lihtsasse tekstiredaktorisse. Seejärel otsi dokumendist sõna, mille eemaldasid. Need kaks võtet leiavad peaaegu kõik, mis on leheküljel viltu.

Tundliku sisu puhul mine kaugemale. Ava dokumendi omadused ja loe läbi autori, pealkirja ja märksõnade väljad. Seejärel lase failist üle mõni teksti eraldamise tööriist, näiteks pdftotext, ning loe väljund läbi. See näitab korraga kogu tekstikihti, mitte ainult osa, mida parasjagu vaatad.

hddn teeb mõlemat brauseris. Tekstimuudatus eemaldab algse teksti ja kirjutab uue asemele, säilitades põimitud fondi seal, kus font seda lubab. Kinnitatud alad rakendatakse päris peitmisena, nii et kaetud sisu eemaldatakse failist. Kui peidetav ala kattub muudetud tekstiga, võidab peitmine, sest privaatsus peabki võitma. Redigeerida saab siiski ainult päris tekstiga lehekülgi: skannitud lehed, pööratud read ja paremalt vasakule kirjutatav tekst lükatakse otse tagasi, mitte ei tehta neid vaikselt katki.

Kasuta mida tahes, redaktor näitab sulle seda, mida kavatsesid teha. Teine inimene saab eksporditud faili ning tõendina saab neist kahest esitada ainult üht.