Kuidas PDF-i peita ja veenduda, et see õnnestus

Otsi üles PDF sellisena, nagu see loodi, mitte koopia, mille keegi välja printis ja uuesti sisse skannis. Originaalil on tekstikiht alles. Automaatne tuvastus saab seda lugeda ning peitmistööriist teha kindlaks, millised märgid märgitud alasse jäävad. Printerist ja skannerist läbi käinud dokument on piltide kogum ning kõik järgnev on aeglasem ja ebakindlam.

Kui faili on paar korda muudetud ja uuesti salvestatud, võta uusim koopia, aga arvesta, et sinna on jäänud ajalugu. Sellest tuleb allpool juttu.

Proovi kursoriga mõni tekstirida valida. Kui miski esile ei tõuse, on lehekülg pilt ja kustutada pole seal midagi. Siin tähendab peitmine pikslite muutmist. Tööriist peab katva kasti pildi sisse põletama ja lehekülje muudetud pildi põhjal uuesti koostama. Kui joonistad kasti vaid pildi peale, jääb pilt selle all puutumata.

Skann tundub turvaline vale asja pärast. Kopeerimine ei leia midagi, seega paistab lehekülg puhas. Lase see OCR-ist läbi ja nimed tulevad umbes minutiga tekstina tagasi.

Kaks minutit paberi ja pastakaga säästab teise ringi. Pane kirja, kes dokumendi saab ja mida ta juba teab. Sellest sõltub, kui palju peab välja minema.

Seejärel loetle kategooriad, mitte ära jahi üht kirjet korraga. Nimed, initsiaalid, allkirjad. E-posti aadressid ja telefoninumbrid. Isikukoodid, passi-, toimiku- ja töötajanumbrid. IBAN-id ja kaardinumbrid. Sünnikuupäevad. Palgasummad. Koduaadressid. Ning laused, mille põhjal saab inimese ära tunda teda nimetamata: alltöövõtja, kes lahkus märtsikuu auditi ajal, on majasiseselt täpselt üks inimene. Kui dokument käib isikuandmete kaitse üldmääruse alla, on see loend laiem, kui enamik arvab.

Enamik tõsiseltvõetavaid tööriistu loeb teksti läbi ja pakub välja võimalikke kohti: e-posti aadresse, telefoninumbreid, isikukoode, kaardinumbrite moodi numbreid, IBAN-e, kuupäevi, aadresse ja nimesid. Kasuta neid ettepanekuid. See on kiirem kui neljakümne lehekülje käsitsi läbivaatamine ning leiab tavaliselt üles ka kontonumbri, mis on 31. lehekülje joonealuses märkuses.

Seejärel loe dokument ise läbi. Iga reeglistik annab valepositiivseid leide ja jätab midagi märkamata. Valusaks osutub just märkamata jäänu. Mustri järgi otsimine leiab telefoninumbri kindlalt üles, kuid ei mõista, et neljas lõik kirjeldab tavalises lauses üht tuvastatavat inimest. Iga leiu üle otsustamine ongi töö, mitte selle juurde kuuluv vormitäide.

Siin lähevad dokumendid rikki. Ristkülik, marker ja täitmisvahend joonistavad kõik lehekülje peale kujundi. Tekst jääb selle alla alles ja igaüks saab selle valida ja välja kopeerida. Seda mehhanismi tasub üks kord mõista.

Vaja on funktsiooni nimega Redact, Mark for Redaction või midagi sarnast. Tavaliselt asub see joonistamisvahenditest eraldi ja hoiatab, et toimingut ei saa tagasi võtta. Selle hoiatuse järgi tunned õige tööriista ära. Märgi kõik alad, mille kohta otsuse tegid, ja tõmba käsitsi kastid kõige peale, mida tuvastus ei pakkunud.

Peitmismärgid ei ole peitmine enne nende rakendamist. Enamikus tööriistades on selleks eraldi käsk Apply. Kuni sa seda ei vajuta, vaatad tavalist märkust.

Seejärel ekspordi või salvesta uue nimega, mitte originaali peale. Kohapeal salvestamine võib lisada muudatuse olemasoleva faili lõppu ning jätta varasema versiooni faili alles. Nii võib kogu äsja tehtud töö tühiseks osutuda. Hoia originaal alles kohas, kust selle üles leiad, sest peidetud koopiast seda tagasi ei saa.

Ava dokumendi omadused. Autor, pealkiri, teema, märksõnad, algne failinimi. Igaüks neist võib nimetada inimest või kliendi asja, mida sa ei kavatsenud saata. Tühjenda asjakohased väljad.

Otsi seejärel kommentaare, märkusi, vormivälju ja manustatud faile. Need paiknevad lehekülje kõrval, mitte selle sees, seega leheküljele joonistatud kast neid ei puuduta. Mõtle ka kärbitud piltidele, sest kärpimine tavaliselt peidab osa pildist, mitte ei kustuta seda.

See on samm, mis jääb tegemata.

Sulge redaktor. Ava eksporditud fail tavalises lugejas. Vali peidetud ala, kopeeri see ja kleebi tekstiredaktorisse või tühja kirja. Kui sõnad ilmuvad, ei ole dokumenti peidetud, ükskõik kuidas see välja näeb. Otsi seejärel failist nime või numbrit, mille eemaldasid. Tabamus musta kasti all ütleb sama.

Tee seda eksporditud failiga, mitte sellega, mis on veel su ees lahti. Redaktor teab, mida sa teha kavatsesid. Teine pool saab eksporditud faili.

hddn teeb selle töökäigu brauseris, nii et dokumenti ei laadita töötlemiseks serverisse. See märgib võimalikud kohad, mille sa ise kinnitad või kõrvale lükkad, ning lubab ülejäänu jaoks tõmmata käsitsi kaste ja valida teksti. Kinnitatud alad rakendatakse päris peitmisena: kaetud sisu eemaldatakse eksporditud PDF-ist, mitte ei jäeta kujundi alla. Tee kopeerimistest eksporditud failiga ikkagi ära.

Keegi ei näe kunagi, kui hoolikalt sa dokumenti märgistasid. Küll aga märgatakse seda üht rida, mis kasti alla jäi.